A. on novembris tublilt krohvinud meie alumiste uued põrandad saanud tubade ning köögi välisseinu. Seintele tuleb kahesugune krohv. Seina kõrgus on jagatud kaheks kuldlõikelise jaotuse alusel. 1,61 m alumist osa katame saepurukrohviga. See on tänaseks juba peaaegu valmis. Ainult kuivamispragusid tuleb parandada ja mõnes kohas natuke täidet lisada. Ülemise meetri katab lubikrohv, kuna lagi on lubjatud ja siis saab seina ülemine osa mittepudisev ning laega sama tooni valge.
Saepurukrohv
Saepurukrohv sobib soojustamiseks ja tuule tõkestamiseks.
Saepurukrohvi retsept R.-ilt:
1 osa halli savipulbrit
2 osa purustatud ajalehepaberit
3 osa saepuru
vett
Keerukus oli paberi purustamisega. Panin vihmavee tünnidesse likku paberi pakid. Seejärel rebisin ööpäeva ligunenud ribadeks kõrgete äärtega segamisnõusse. Valasin vett peale, kuni see kattis kogu paberi. Lõikasin ketaslõikuriga ära väikese seguvispli spiraaltraadid ja jätsin ainult 2 horisontaaldetaili varda külge. Teritasin horisontaaldetailid teradeks. Panin vispli elektridrelli otsa ja vispeldasin paberi sodiks.
Alternatiivne viis paberi purustamiseks, mida proovisin, oli paberihundiga. Klambrid küljest, ajaleht keskelt pooleks rebida ja siis hunti. Hundiga purustatud paberit ei saanud vispliga ühtlaseks massiks hiljem. Seetõttu seda hundiga purustamist ei kordaks. Ainult vispliga on lihtsam.
Saepurukrohv kuivab väga aeglaselt. Mitme sentimeetrine kiht kuivad ilmselt novembris köetud ruumis kuu aega vähemalt. Sentimeetrine kiht seina keskel kuivas umbes kahe nädalaga.
Kuivanud saepurukrohv on väga kõva ja ei pudise ainult praguneb kuivades natuke. Samuti on ta kerge ja soe. Võrreldes lubikrohviga, mis on külm.
Seapurukrohvi peale läheb püstine voodrilaud. Et oleks kõvem ja ilusam, kuna meie kratid poisid suudavad muidu ka üsna sitke saepurukrohvi sisse augud teha.
Lubikrohv
Lubikrohv ei ole algajatele, nõrkadele või kannatamatutele - neile sobib pigem savikrohv või saepurukrohv. Lubikrohvi ei saa palkseinale kinnitatud roomati või rooplaadi peale visata. Ta kukub lihtsalt alla. Seina tuleb niisutada veega pihustipudelist või suure pintsliga. Lubikrohvi kanname seinale kellu või liibiga ja siis hõõrutiga nühime siledamaks.
Kuna kvaliteetsed lubjapasta põhised segud oleks minu pinna peale kokku väga kallid tulnud, siis otsustasin katsetada odavamate materjalidega. Tööstusliku lubja kristallid ei ole küll "Lubimört 1" raamatu kohaselt sama hästi siduvad, kui traditsioonilisest lubjapastast tekkivad kristallid, kuid loodetavasti siseruumis on piisavalt head.
Ostsin silikaadi lubiliiva kuivsegu, mille pakendi peal ei ole lisandeid kirjas, kuid R. väidab, et seal on mitte-looduslikke lisandeid. Selles on väidetavalt 10% lupja ja 90% liiva. Seda palkseina roomati peale visata ei saa ning isegi kelluga pannes kipub alla kukkuma. Panime juurde Valgvenes toodetud kustutatud lubja pulbrit umbes poole jagu. See parandas oluliselt seinale kandmise võimalusi, kuid kuivas praguliseks - lupja sai liiga palju.
Silikaadi lubiliiv ei taha eriti nakkuda ka iseenda kuivanud kihi peale, isegi kui seda on vahetult enne teise kihi peale kandmist proovitud niisutada. Seetõttu otsustasin proovida traditsioonilist retsepti, mida R ja "Lubimört 1" raamat soovitavad:
12% lupja
38% pae sõelmeid
50% liiva
Ideaalseid materjale mul jällegi polnud. Loosi läks seesama Valgevene tööstuslik lubjapulber, mille sain Katri ehituskaubast Paidest. Liiva olin toonud juba varem Järva teede müügipunktist Sillaotsalt. Kuna liiv oli vist sõelumata liiva hunnikust, siis selles oli ka eri suurusega kive natuke sees, mis segu tegemist tulikamaks muudavad. Homme proovin seda enne segu sisse panemist reformvoodi põhja läbi sõeluda, et suurematest kividest vabaneda. Pae sõelmeid (0-4mm) sain tasuta auto kärutäie Koigi karjäärist - paraku kaevandatakse seal dolomiiti, mitte paekivi. "Lubimört 1" ei soovita dolomiidi sõelmeid kasutada, kuid kuna mul muud pole, siis otsustasin katsetada.
Segu segasin 20 minutit, nagu raamatus soovitati. Visata ei saa ka seda segu, ainult liibiga või kelluga tuleb peale kanda. Kuid otseselt seinast ta ära ei kuku, kui mitte üle 1cm korraga seina panna. Ja nagu raamat väidab, siis peabki täitekihte olema mitu, et krohv oleks tugevam ja tihkem. Seega varuda aega ja kannatlikkust ja saab seinad kaetud küll. Alusmatina sai paaris kohas kasutatud ka plastvõrku, mis sokli krohvimisest üle jäi. See oli hädalahendus, sest mõnda kohta oli roomatt liiga paks. Krohvivõrku ei saa palgi vara kohtade pealt tugevaks, ta jääb vetruma isegi siis, kui panna rohkesti klambreid. Seega loodan, et krohv tuleb piisavalt paks ja kõva, et see vetrumine väga segama ei hakka, kui keegi seina katsuma peaks. Aga õnneks on see krohv ainult üleval pool kuhu enamasti kätt ei toetata.
Krohvi värv tuleb muidugi mitte-valge, sest sõelmed ei ole valged, pigem hallikas-beež.
Aga eks ma viimistluskihi teen kvaliteetsest pasta põhisest segust, mis
on valge. Ja muidugi ka lubjapiimaga saab viimistluskiht kaetud, et oleks ikka sarnaselt laega valge.
